“Ämm lihtsalt surub oma arvamust peale!”
“Meie ajal küll lapsed niimoodi ei käitunud …”
“Mu vanemad ei ole üldse nõus meie kasvatuspõhimõtetega arvestama!”
“Tänapäeva noored on kõik nii keeruliseks teinud – meie ajal lapsed lihtsalt kasvasid ja kõik …”
Tuleb tuttav ette?
Kui perekonda lisandub laps, on täiesti tavaline, et süva-analüüsiks pole enam aega, väsimus kärbib süütenööri, kasvab hirm teha midagi ‘valesti’, ümbritsevad nõuanded kõiguvad seinast seina ja kõik tundub väga, väga isiklik. Või noh, kõik ongi isiklik.
Ja seda plahvatuslikumad võivad olla kasvatuskonfliktid nii lapsevanemate endi kui põlvkondade vahel, sest kõik ju mõtlevad head, aga stressis ja mures inimese aju kipub maailma nägema üpris must-valgelt ja pigem rünnakuks valmistudes.
Selmet kohe suurte ja aateliste ‘kuidas last õigesti kasvata’ vestluste-vaidluste merre hüpata, tasub ehk enne pisut varbaga vett katsuda ja iseenda põhimõtetes pisut ringi surkida.
- Mida tähendab sinu jaoks väljend ‘hästi kasvatatud laps’?
- Milliseid inimesi sa oma lähedaste ja võõraste seas hindad; milliseid tahaksid siia maailma juurde kasvatada?
- Milliseid lapsepõlvemälestusi tahaksid kasvavale inimesele eluks kaasa anda?
- Millised omadused ja oskused on sul endal elus aidanud keerulistel hetkedel toime tulla?
- Millistest isiksuseomadustest ja oskustest oled täiskasvanuna puudust tundnud?
- Mida sa arvad teadvat — ja mida sa tead — vaimse tervise ja aju arengu kohta?
Mu igapäevatöö kasvatuspsühholoogi, vaimse tervise koolitajana ja @jesslapsed Instagrami konto vedajana on lapsevanemate, vanavanemate, (lasteaia)õpetajate, lapsehoidjate ja muude lastega kokku puutuvate inimeste koolitamine, toetamine ja nõustamine. Räägime nendel kohtumistel peamiselt aju arengust ja plastilisusest, vaimse tervise häiretest, iseenda kasvatuspõhimõtetest, kasvatuskonfliktidest ja lapsepõlvest — ning omadus, mis osalejatele uue info virvarris kõige rohkem tuge pakub, on kõige tavalisem uudishimu.
“Oh, kui põnev, ma seda ei teadnudki” uudishimu, “appi, ma arvasin hoopis vastupidi” uudishimu ja “ohh, olgu, proovin esimesel võimalusel järele” uudishimu.
Kehtib iga põlvkonna esindajate puhul.
Aastal 1950 ei oldud teadusega veel kuldse tipuni jõutud. Aastal 1980 samuti mitte. Aastal 2022 oleme kuldsest tipust ja tõest veel endiselt üpris kaugel, ent mingeid edusamme on juba märgata.
Nüüdseks teame, et depressioon ei ole lihtsalt laiskus ja kurbus, vaid neurokeemiliste tsüklitega seotud haigus. Teame, et lapsepõlves kogetud füüsilise ja vaimse vägivalla (näiteks tutistamise ja solvamise) ning täiskasvanuea sõltuvushäirete ja muude haiguste vahel on otsene seos. Teame, et hirm ja süütunne võivad küll viisakusena väljenduda, aga takistavad inimesel ka õigel ajal abi otsimast — tihti fataalsete tulemustega. Teame, et lapsele pakutud hellus ja hool toimivad turvalise kiindumussuhtena ning tugevdavad tema säilenõtkust väljakutsetega toimetulekul.
Teame ka, et paljusid meist on nende uute teadmiste vaatevinklist lapsepõlves pisut untsu keeratud — aga see on okei, sest kui muu alt veab, leiame taskupõhjast siiski üles ehk mõnusa portsu uudishimu! Tõsi, see uudishimu võib ebakindluse või hirmu, trotsi või viha all peidus olla, ent need on lihtsalt tunded ja me saame nende tunnetega tegeleda.
Muuseas, see enda viha, kurbuse, süütunde, hirmu ja teiste tunnetega tegelemise värk on samuti üks nendest oskustest, mida eelnevatel aastakümnetel a(s)jakohase teaduse puudumise tõttu üleliia oluliseks ei peetud – kuni hakkasime täheldama, et see on oluline kaitsefaktor erinevate haiguste ja häirete ennetamiseks. Vedas, et selle seose lõpuks üles leidsime, eks!
Tuleme hetkeks tagasi alguses esitatud küsimuste juurde. Need küsimused aitavad ehk sammu kõrvale astuda ja tõdeda, et kasvatus on lihtsalt ajas ja inimestes muutuv nähtus. Enda käitumist analüüsides võib avastada, et teeme oma otsuseid pigem automatiseeritult, mitte läbimõeldult. Mõned inimesed on mulle kirjeldanud, kuidas neil vaidlevad sarnase kasvatusteemalise eneseanalüüsi ajal ajus just kui kaks erinevat häält: üks kordab “sest nii on alati olnud”, teine raiub vastu, et võib-olla ongi siis aeg üks värskenduskuur läbi teha.
(Hetkedel, mil mu sarkasm üle võtab, võiksin sinna vaidlusse omalt poolt susata, et “alati on ju nii tehtud” pädeb ehk ahju küttes, mitte muutuvas maailmas põlvkondade kaupa päris inimesi kasvatades.)
Põlvkondade vaheline ja ka sisene kasvatuskonflikt on igale osapoolele tüütu, sest mängus on lisaks faktilistele teadmistele ka isiklikud põhimõtted, stressitase, kogemused, hirmud, lootused, enesekuvandid, suhete kvaliteet ja muud põnevad tegurid. Mida rohkem me keskendume sellele, milline kasvatus on ‘õige’ või ‘vale’, mida lapsevanem ‘peaks’ tegema või ‘ei tohiks’ teha, seda rohkem need suhted kannatavad ja seda õhemaks kulub ümbritsev turvavõrk. Toetav turvavõrk on aga korralik kaitsefaktor vaimse tervise murede ja häirete ennetamisel ja leevendamisel – võid korra ka endamisi mõelda, mis hetkedel oled oma sõprade ja lähedaste olemasolule kõige tänulikum olnud.
See on igati arusaadav ja normaalne, et me anname teistele inimestele oma peas hinnanguid, lahterdades neid ühtede või teiste omadussõnadega. Üks meie aju ülesannetest ongi kibekiirelt ümbritsevat keskkonda kategoriseerida, et iseend selle najal häälestada!
Küll aga on meil võimalus panna täitsa teadlikult filter oma hinnangute ja tegude vahele. Kui tunned mõned lapsevanemat, kelle põhimõtted lapse riietamise, toitmise, tunnetega toimetuleku, unerutiini, mänguasjavaliku või päevakava osas sinu omadest erinevad, on täiesti okei seda mõtet oma peas märgata. Seda mõtet tasubki aga võtta lihtsalt teadmisena iseenda kohta — sest “mina nii ei teeks” ei näita, mis on objektiivne, vankumatu tõde, vaid lihtsalt seda, mida me ise õigeks peame. Kas see info aitab aga kuidagi seda teist lapsevanemat? Kui ei, siis mis eesmärki see kommentaar teenima peaks?
Loomulikult on meie kui täiskasvanute seaduslik kohustus sekkuda juhul, kui lapse heaolu on ohus — kui sa ei ole päris kindel, kas sa peaksid mõne lapse pärast muretsema või kuidas sekkuda, helista 116111 või kirjuta lasteabi.ee ja saad sealt olukorrale vastavat infot. Kui lapse heaolu pole ohus, on aga paslik mõelda: millist tuge ja milliseid kommentaare ma ise selle lapsevanema asemel ootaksin?
Last kasvatab tõepoolest kogu küla, mis koosneb nii lähedastest kui võõrastest, aga eriti vinge on see, kui selle külakuhja all jäävad terveteks ja õnnelikeks ka lapsevanemad ise!
Seega, minu soovitused selleks, et lapsi kasvatav küla toetaks nii laste kui täiskasvanute vaimset tervist, mistahes põlvkonna liikmed me oleme:
- Küsime üksteiselt tihti: “Kas sa soovid, et ma kuulaksin, või soovid, et ma annaksin nõu?”
- Võimaluse korral täiendame “ta teeb valesti!” tunnet hoopis mõttega: “Või noh, mina tegin/teeksin lihtsalt teisiti.”
- Vaimsest tervisest ja kasvatusest mõeldes eristame kaht plokki: ‘asjad, mida ma arvan teadvat’ ja ‘asjad, mida ma faktiliselt tean’.
- Tabame hetke, mil asume oma valikutest rääkides kaitsepositsioonile, ja mudime selle hoopis uudishimuks: “Oh, kui huvitav, et meil toimivad nii erinevad asjad!”
- Lükime oma sõnavarasse rahumeeli väljendid “ma seda ei teadnudki” ja “ma vist pole kunagi varem selle peale mõelnud”.
- Väljendame oma ootuseid ja tundeid selgelt, kuitahes ebamugav see on.
- Naudime enesehoidu ja küsime abi, eirates hellalt seda sise- ja väliskõne, mis proovib meile väita, et peame puhkuse või abi alles viimases hädas välja teenima.
Merilin Mandel (MSc) on kasvatuspsühholoog, “Jess, lapsed!” raamatu ja @jesslapsed Instagrami konto autor ning Sotsiaalmeedikud.ee vanemluskoolitaja.